Lapsed ei käitu nii selleks, et ...
–
Vanemluse teekonnal kogevad tõenäoliselt kõik emad-isad mingit sorti raskust. Lapse käitumismustrid on ajas muutuvad ning vahel võivad lapse eneseväljendusviisid viia meid ennast kriisi.
Raskusi kogevad ka õpetajad ning ikka ja jälle võib vahel näida, et laps käitub sihilikult ebasobivalt.
Lasteaiaealine laps ei käitu aga kunagi meelega halvasti sellepärast, et meil oleks raske. Laps võib aga kasvades õppida, et teatud viisil käitumine aitab teda soovitud tulemini ning see kas tähelepanu on negatiivne või positiivne ei ole tema jaoks sageli määrav (päris väike laps ei saa sellest iseseisvalt veel arugi).
Lapse jaoks on oluline tulem - ta on saanud mingit sorti tähelepanu, omaasi on see kui kauaks ja kui sügavalt see teda energiaga laeb.
Reeglina on negatiivne tähelepanu pinnapealne ja kestab vaid hetke, mistõttu seda aina uuesti ja uuesti vajatakse. Positiivne tähelepanu mõjub ajapikku sügavamalt ja jääb kestma pikemalt, mistõttu ei näe me lapsi pidevalt positiivset tähelepanu otsimas sel viisil ja määral, nagu seda negatiivse tähelepanu korral ette tuleb.
Küll aga võib positiivse tähelepanu vajadus üle minna negatiivse tähelepanu otsimiseks - näiteks olukord kus laps vajab tunnustust ja kiitust on tegevusele (olgu põhjuseks mistahes tegur, nt kiindumussuhte häire) ja ta seda täiskasvanult ei saa või ei saa seda siiral ja sügaval tasandil (täiskasvanu võib kiita möödaminnes, keskendumata sellele mida laps jagada soovib või huvitub üleüldiselt vähe lapse tegemistest).
Eripedagoogina vaatlusi läbi viies olen näinud selliseid olukordi võrdlemisi tihti. Kuid kuna positiivse tähelepanu otsimine ei toimu sarnastel (väljapaistvatel) viisidel nagu negatiivse tähelepanu otsimine, siis juhtub sageli nii olema, et täiskasvanud näevad tähelepanu otsimist alles siis kui sellest on välja kasvanud probleem, ehk hakkab toimuma negatiivse tähelepanu otsimine ebasobivatel viisidel. Laps on kriisis ja vajab kiiresti tähelepanu ning negatiivset tähelepanu otsides saab ta mida vajab.
Küll aga on oluline teada, et ükskõik kui keeruliselt laps käitub, ei näita see muud kui seda, et lapsel endal on raske ning meie oma stabiilsus erinevatele väljakutsetele vastuseistes tuleneb meie endi arengust ja omandatud teadmiste rakendamisest (sest teadmine ei võrdu alati oskus mida osatakse rakendada).
Tasub mõelda - kui see mida laps hetkel teeb on mulle raske, siis tuleb mul kaevuda sügavale enesesse ja küsida "Miks see mind ärritab?/Mille kallal mina pean tööd tegema, et olla lapse jaoks tugev tugisammas?".
Seetõttu kordame endale vana ja tuntud ütlust: "Laps ei käitu nii selleks, et minul oleks raske... ...ta käitub nii, sest temal on raske!".
Palju jaksu ja rahu kõikidele täiskasvanutele, kes kasvatavad ja õpetavad alles arenevaid väikeseid inimesi! :)
Kui soovid postrit printida, saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1UIkXbmywp9uHB5ojogi3JJt9oFgG4k5I/view?usp=sharing
Raskusi kogevad ka õpetajad ning ikka ja jälle võib vahel näida, et laps käitub sihilikult ebasobivalt.
Lasteaiaealine laps ei käitu aga kunagi meelega halvasti sellepärast, et meil oleks raske. Laps võib aga kasvades õppida, et teatud viisil käitumine aitab teda soovitud tulemini ning see kas tähelepanu on negatiivne või positiivne ei ole tema jaoks sageli määrav (päris väike laps ei saa sellest iseseisvalt veel arugi).
Lapse jaoks on oluline tulem - ta on saanud mingit sorti tähelepanu, omaasi on see kui kauaks ja kui sügavalt see teda energiaga laeb.
Reeglina on negatiivne tähelepanu pinnapealne ja kestab vaid hetke, mistõttu seda aina uuesti ja uuesti vajatakse. Positiivne tähelepanu mõjub ajapikku sügavamalt ja jääb kestma pikemalt, mistõttu ei näe me lapsi pidevalt positiivset tähelepanu otsimas sel viisil ja määral, nagu seda negatiivse tähelepanu korral ette tuleb.
Küll aga võib positiivse tähelepanu vajadus üle minna negatiivse tähelepanu otsimiseks - näiteks olukord kus laps vajab tunnustust ja kiitust on tegevusele (olgu põhjuseks mistahes tegur, nt kiindumussuhte häire) ja ta seda täiskasvanult ei saa või ei saa seda siiral ja sügaval tasandil (täiskasvanu võib kiita möödaminnes, keskendumata sellele mida laps jagada soovib või huvitub üleüldiselt vähe lapse tegemistest).
Eripedagoogina vaatlusi läbi viies olen näinud selliseid olukordi võrdlemisi tihti. Kuid kuna positiivse tähelepanu otsimine ei toimu sarnastel (väljapaistvatel) viisidel nagu negatiivse tähelepanu otsimine, siis juhtub sageli nii olema, et täiskasvanud näevad tähelepanu otsimist alles siis kui sellest on välja kasvanud probleem, ehk hakkab toimuma negatiivse tähelepanu otsimine ebasobivatel viisidel. Laps on kriisis ja vajab kiiresti tähelepanu ning negatiivset tähelepanu otsides saab ta mida vajab.
Küll aga on oluline teada, et ükskõik kui keeruliselt laps käitub, ei näita see muud kui seda, et lapsel endal on raske ning meie oma stabiilsus erinevatele väljakutsetele vastuseistes tuleneb meie endi arengust ja omandatud teadmiste rakendamisest (sest teadmine ei võrdu alati oskus mida osatakse rakendada).
Tasub mõelda - kui see mida laps hetkel teeb on mulle raske, siis tuleb mul kaevuda sügavale enesesse ja küsida "Miks see mind ärritab?/Mille kallal mina pean tööd tegema, et olla lapse jaoks tugev tugisammas?".
Seetõttu kordame endale vana ja tuntud ütlust: "Laps ei käitu nii selleks, et minul oleks raske... ...ta käitub nii, sest temal on raske!".
Palju jaksu ja rahu kõikidele täiskasvanutele, kes kasvatavad ja õpetavad alles arenevaid väikeseid inimesi! :)
Kui soovid postrit printida, saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1UIkXbmywp9uHB5ojogi3JJt9oFgG4k5I/view?usp=sharing
Lisa kommentaar