Mänguoskused koolieelses eas
–
Olles töötanud lasteaiaealiste lastega 2013.aastast, olen märganud lasteaialaste hääbuvaid mänguoskusi. Lapsed vajavad mängude algatamisel ja nende arendamisel sageli aina enam ja enam täiskasvanu abi. Laste iseseisev mängude sisulise poole arendamine, mängude saatmine kõnega kui ka laste omavaheline suhtlus on ajas oluliselt muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud ka laste rollimängude mängimine, muutunud on ka nende sisu.
Tõsiasi on ka see, et selle aja jooksul on drastiliselt suurenenud meid ümbritseva tehisliku IT-maailma osakaal, nutisõltuvust esineb rohkematel täiskasvanutel, kui seda enesele tunnistatakse.
Paljudel lastel on (võrreldes varasemate aastatega) oluliselt vähem kaasatust vanemate (ja üldse täiskasvanute) argitegevustesse. Palju sellest, mida lastele pakutakse on kui valmis produkt, lapsi kaasatakse aina vähem erinevate tegevuste loomise ja valmistamise protsessi. Mitmeid tavapäraseid argitegevusi teevad ära meie eest robotid ja/või erinevad kodumasinad, ka eluks vajalik oskus nagu eine valmistamine jääb mõnel lapsel tihti nägemata, sest poest ostetakse sageli valmistoitu või tellitakse toit kulleriga koju. Lapsed näevad oma vanemaid pikkade tööpäevade tõttu palju vähem ning sageli juhtub, et aeg mil laps oma vanemat näeb, on lapsevanem sellest üsna asjaliku ajaperioodi vältel mingisuguse ekraani taga, kõrvaklapid peas või telefonis kellegiga vestlemas (seda sageli ka trükkides, mitte enam helistades) ning mingi osa ülejäänud ajast on tihtilugu "kiire-kiire-kiire".
Sageli nendivad vanemad, et elutempo ja surve kõike jõuda on sedavõrd kiire ja ärevust tekitav, et ööpäevas jääb tundidest puudu, kannatada saab nende ööuni, rääkimata kõigest muust mis puudutab majanduslikku toimetulekut ja suutlikkust oma aega kõige "selle nõutud" kõrvalt edukalt, iseenda ja oma pere tervist hoidvalt, planeerida.
Eelnimetatud murekohad ei ole pead tõstnud mitte ainult kodudes, vaid ilma ilustamata ja ausalt tuleb otsa vaadata ka sellele, mis toimub haridusasutustes - keskkondades kus lapsed veedavad sageli suurema osa ajast, kui kodus, eriti lasteaiaealiste laste puhul.
Eripedagoogi ametis olles olen pidanud oma senise 10.aastase tööaja vältel kurvastusega nentima, et ka haridusasutuste töötajate seas on kasvanud ekraani taga veedetud aja osakaal, lastega ei mängita enam samamoodi nagu varem (muutunud on nii mängude kvalitatiivne, kui kvantitatiivne osakaal). Samuti on aasta aastast suurenenud haridusasutustele esitatud nõuded, mis takistavad või raskendavad paljudel lasteaedadel tegutseda sellisest, et neil oleks võimalik lastele pakkuda argist elu selle puhtamas tähenduses (nt komposteerida toidujäätmeid).
Küll aga leidub palju lasteaedasid, kus lastega mängimine ja päris elu kogemine seatakse esikohale kõigest muust. Rühma astudes kuuled ja näed mõnusat mängusuminat, meeskonnaliikmed on jaotanud lapsed ja/või rühmaruumi omavahel mõttelisteks osadeks ning igaüks neist on kontaktööajal lastega päriselt nendega toimetamas (kõrvale jäetakse igasugune omavaheline tühi jutuajamine, ekraanid, jagatakse vaid kriitilist ja tõeliselt vajatud infot ning meeskonnaliikmete vahel on kokku lepitud teadlikud ajad oluliste vestluste pidamiseks).
Veel aga peaksime peatuma minu ühe hiljutise postituse järellainetel millelegi, mille osakaalu olen märganud olema tõusvas trendis ning mis võtab lastelt võimaluse õppida läbi mängu. Nimelt on aasta aastalt suurenenud lasteaedades töövihikute ja -lehtede kasutamine. Aeg mis on teadlikult lahti mõtestatud laste arendamiseks ja õpetamiseks toimub laua taga - lastele jagatakse aina enam ja enam tegevusi pliiatsiga paberil tegutsedes ning mängu osakaal väheneb drastiliselt.
Töölehtedel tegutsemine võiks olla lasteaias aga midagi, mida pakutakse igale lapsele aegajalt, täiendava võimalusena näiteks seetõttu, et võrrelda kokkulepitud ajaperioodi jooksul arenenud oskusi (nt minapildi joonistamine).
Küll aga tõesti on ka lasteaias koht kooliks ettevalmistumisel ning on igati asjakohane, kui lasteaia viimasel õppeaastal harjutavad lapsed nt töövihiku kaasabil kirjutamist ning oma teadmiste väljendamist kirjalikul viisil. Mängukooli harjutamine annab lapsele võimaluse sujuvamalt üle liikuda ainult mängu sisaldavast argipäevast laua taga aset leidvale kirjalikule (õppe)tegevusele.
Seega ärgem unustagem ning TAASELUSTAGEM MÄNGU TÄHTSUS lasteaiaealise lapse arengus! Mäng on eelkooliealise lapse arengu vundament! Tugevale baasile rajatud teadmised ja oskused (sh kirjalikuks õppetööks vajalikud eeloskused) toetavad lapse edasist elu- ja arenguteed palju tõhusamalt, kui miski muu!
Kui soovid välja printida plakatit, siis saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1GwPEF-bsJN6JycBV6Y1e18e6SFCMi8_B/view?usp=sharing
Tõsiasi on ka see, et selle aja jooksul on drastiliselt suurenenud meid ümbritseva tehisliku IT-maailma osakaal, nutisõltuvust esineb rohkematel täiskasvanutel, kui seda enesele tunnistatakse.
Paljudel lastel on (võrreldes varasemate aastatega) oluliselt vähem kaasatust vanemate (ja üldse täiskasvanute) argitegevustesse. Palju sellest, mida lastele pakutakse on kui valmis produkt, lapsi kaasatakse aina vähem erinevate tegevuste loomise ja valmistamise protsessi. Mitmeid tavapäraseid argitegevusi teevad ära meie eest robotid ja/või erinevad kodumasinad, ka eluks vajalik oskus nagu eine valmistamine jääb mõnel lapsel tihti nägemata, sest poest ostetakse sageli valmistoitu või tellitakse toit kulleriga koju. Lapsed näevad oma vanemaid pikkade tööpäevade tõttu palju vähem ning sageli juhtub, et aeg mil laps oma vanemat näeb, on lapsevanem sellest üsna asjaliku ajaperioodi vältel mingisuguse ekraani taga, kõrvaklapid peas või telefonis kellegiga vestlemas (seda sageli ka trükkides, mitte enam helistades) ning mingi osa ülejäänud ajast on tihtilugu "kiire-kiire-kiire".
Sageli nendivad vanemad, et elutempo ja surve kõike jõuda on sedavõrd kiire ja ärevust tekitav, et ööpäevas jääb tundidest puudu, kannatada saab nende ööuni, rääkimata kõigest muust mis puudutab majanduslikku toimetulekut ja suutlikkust oma aega kõige "selle nõutud" kõrvalt edukalt, iseenda ja oma pere tervist hoidvalt, planeerida.
Eelnimetatud murekohad ei ole pead tõstnud mitte ainult kodudes, vaid ilma ilustamata ja ausalt tuleb otsa vaadata ka sellele, mis toimub haridusasutustes - keskkondades kus lapsed veedavad sageli suurema osa ajast, kui kodus, eriti lasteaiaealiste laste puhul.
Eripedagoogi ametis olles olen pidanud oma senise 10.aastase tööaja vältel kurvastusega nentima, et ka haridusasutuste töötajate seas on kasvanud ekraani taga veedetud aja osakaal, lastega ei mängita enam samamoodi nagu varem (muutunud on nii mängude kvalitatiivne, kui kvantitatiivne osakaal). Samuti on aasta aastast suurenenud haridusasutustele esitatud nõuded, mis takistavad või raskendavad paljudel lasteaedadel tegutseda sellisest, et neil oleks võimalik lastele pakkuda argist elu selle puhtamas tähenduses (nt komposteerida toidujäätmeid).
Küll aga leidub palju lasteaedasid, kus lastega mängimine ja päris elu kogemine seatakse esikohale kõigest muust. Rühma astudes kuuled ja näed mõnusat mängusuminat, meeskonnaliikmed on jaotanud lapsed ja/või rühmaruumi omavahel mõttelisteks osadeks ning igaüks neist on kontaktööajal lastega päriselt nendega toimetamas (kõrvale jäetakse igasugune omavaheline tühi jutuajamine, ekraanid, jagatakse vaid kriitilist ja tõeliselt vajatud infot ning meeskonnaliikmete vahel on kokku lepitud teadlikud ajad oluliste vestluste pidamiseks).
Veel aga peaksime peatuma minu ühe hiljutise postituse järellainetel millelegi, mille osakaalu olen märganud olema tõusvas trendis ning mis võtab lastelt võimaluse õppida läbi mängu. Nimelt on aasta aastalt suurenenud lasteaedades töövihikute ja -lehtede kasutamine. Aeg mis on teadlikult lahti mõtestatud laste arendamiseks ja õpetamiseks toimub laua taga - lastele jagatakse aina enam ja enam tegevusi pliiatsiga paberil tegutsedes ning mängu osakaal väheneb drastiliselt.
Töölehtedel tegutsemine võiks olla lasteaias aga midagi, mida pakutakse igale lapsele aegajalt, täiendava võimalusena näiteks seetõttu, et võrrelda kokkulepitud ajaperioodi jooksul arenenud oskusi (nt minapildi joonistamine).
Küll aga tõesti on ka lasteaias koht kooliks ettevalmistumisel ning on igati asjakohane, kui lasteaia viimasel õppeaastal harjutavad lapsed nt töövihiku kaasabil kirjutamist ning oma teadmiste väljendamist kirjalikul viisil. Mängukooli harjutamine annab lapsele võimaluse sujuvamalt üle liikuda ainult mängu sisaldavast argipäevast laua taga aset leidvale kirjalikule (õppe)tegevusele.
Seega ärgem unustagem ning TAASELUSTAGEM MÄNGU TÄHTSUS lasteaiaealise lapse arengus! Mäng on eelkooliealise lapse arengu vundament! Tugevale baasile rajatud teadmised ja oskused (sh kirjalikuks õppetööks vajalikud eeloskused) toetavad lapse edasist elu- ja arenguteed palju tõhusamalt, kui miski muu!
Kui soovid välja printida plakatit, siis saad seda teha siit:
https://drive.google.com/file/d/1GwPEF-bsJN6JycBV6Y1e18e6SFCMi8_B/view?usp=sharing
Lisa kommentaar