Iseõppepäeva ootamatu õppehetk

Olen saanud aastate jooksul mitmetelt lapsevanematelt tänutundega tagasisidet, kui olen jaganud killukesi oma isiklikust elust, mõtteid oma südamest, kogemustest ning tunnetest.
Üks vanem tõi välja, et Eripesa lehel jagatu hoiab teda lapsevanemana ree peal, annab inspiratsiooni, tuge ning meelerahu. Neid, kes sellist tagasisidet jagavad on vähe, kuid aastate jooksul on neid siiski olnud ning need jagamised on mulle väga korda läinud.

 
Seetõttu utsitan end tagant ja proovin jagada Eripesa lehel siin-seal ning omal moel hetki meie kodustest tegemistest, oma isiklikest mõtetest, kogemustest ja tunnetest.
Tänased mõtted pani veerema iseõppepäeval tehtud avastus (pildil).

17.11.2025 toimus lapse koolis põnev iseõppepäev. Lapsevanemana oli see omamoodi väljakutseks, sest värske ilmakodaniku (kõigest pooleteisekuuse beebi) kõrvalt oli kodune õppepäev vaja nii enda kui kõikide pere laste jaoks läbi mõelda - mis teha, paraku ei ole endal oskust või loomulikku võimekust kõike lihtsalt niisama, puusalt teha, elu argipäev vajab minu jaoks rütmi ja rutiini, mingisugustki etteaimatavust ning ega beebi kõrvalt millegi tegemine ei ole niisama. Selle taga peitub enamjaolt naeratav aga kurnatud, magamata, sünnitusest jätkuvalt taastuv ja mõningate tervisehädadega võitlev ema, kes takkapihta koolikute käes vaevleva imikuga ööpäevad läbi kuidagimoodi kogu argielu ampluaaga hakkama üritab saada.

Iseõppepäeva eesmärgiks oli, et koolilaps õpiks ise - õpiks planeerima oma tegevust, mõtestaks enese jaoks lahti õppimise, muutuks iseseisvamaks ja enesekindlamaks ning arendaks ka digipäevusi.
Esimest korda septembris kooliteed alustanud õpilase jaoks on iseõppepäev kindlasti veel midagi, mida ta ei ole võimeline 100% iseseisvalt läbi tegema - lapsel võib puududa digipädevuste arendamiseks vajalikud tööriistad (nt isiklik arvuti), kui ka täielikult välja arenenud ajataju ning seeläbi võimekus kogu oma päeva üksinda koolitükke tehes mööda saata.

Selleks, et see päev mööduks meile kõigile ja iga indiviidi meelerahu hoides võimalikult edukalt, asusime ettevalmistusi tegema juba varakult. Külastasime nädalavahetusel koos Studiumi, kust laadisime Terast alla ja printisime välja õpetaja poolt üleslaetud ülesannete kogumiku.
Kuid nagu hiljem selgus, juba käsil oleva iseõppepäeva teises pooles, mil me Studiumi külastasime veebipõhiste harjutuste tegemiseks ning õpetaja saadetud teavitust nähes, et seda polnud teha vaja, sest lapsel oli koolikotis aabitsa vahel juba õpetaja poolt prinditud paber olemas. Nii juhtub ühe 7aastasega, kes alles harjub meeles pidama kõiki kooliga seonduvaid kohustusi ja jagatud infot.

Kuid sedasi meie iseõppepäev algas, varajaste ettevalmistustöödega juba nädalavahetusel. Lisaks arutasime ja panime paika nn laiemad piirid, ehk millal mida võiks ja peaks tegema (millal õueülesande, millal arvuti taga lahendamiseks mõeldud ülesanded, millal paberil tehtavad, millal nn vahetunnid on, millal sööme jne). Samuti arutasime ja panime valmis õppetööks vajalikud vahendid (pinal, töölehed, arvuti, taimer jm), et lapsel oleks kõik vajalik käepärast ja iseseisev õppimine saaks mööduda sujuvamalt.

Nii ta siis pusis, peaaegu kõike, üksi teha. Ettevalmistustöö andis mulle võimaluse beebi kõrvalt koolilast vaid suunata taimerit kasutades aega planeerima ning aidata ja juhendada arvuti kasutamisel. Esimese korra kohta oli laps siiski ütlemata asjalik ja tubli.

Iseõppepäeval pidime aga muidugi ka kodus sööma. Kuna lapsel on tavaliselt koolis hommikupudru söömine, siis tekkis tal nädalavahetusel idee, et iseõppepäeval võiks samuti süüa hommikuputru. Mõeldud tehtud, lapsel oli hommikusöögiks puder, mis sai valmis emale kohaselt oma uneaja arvelt, varahommikul mil beebi magas.
Vahepalaks sõime aga õuna. Beebiootuse ajal maitsesid mulle üle kõige värsked herned, maasikad ning õunad. Õunte ostmine on jäänud iganädalaseks tavaks, sest ka koolilaps armastab nendega maiustada. Laps võttis kapist tõeliselt ilusa ja punase õuna, see oli selle sordi viimane. Algselt soovis laps õuna niisama süüa, kuid jäi hätta õunalt tüki välja hammustamisega (pean siinkohal nentima, et selle sordi õunal lõikasin ma isegi enda jaoks sageli koore maha; koor oli sedavõrd paks ja (kohati väga) raskesti näritav, justkui oleks vaha kiht peal olnud - kes teab, võibolla oligi, sest ega selle sordi õunasid varasematel päevadel pestes oli sõrmede all tunda üpriski rasvast ja mitte maha tulevat katet). Otsustasime siis õuna pooleks lõigata ja meid tabas üllatus missugune - õun oli seest söödamatu.

Arutasime kuidas nii ütlemata ilus õun saab olla seest nii kole (lapse sõnade kohaselt "õudne"). Väljaspoolt vaadates oleks meeleldi hambad sisse löönud aga seestpoolt teda nähes ei taha suu lähedalegi panna. Kuna tunnete teema on meil peres hetkel aktuaalne (ka iseõppepäev tõi lapsele mitmeid tunnetemerel surfamise hetki), siis andis õun meile suurepärase võimaluse tunnetest rääkimiseks. Tunded on niisamuti meie sees nagu see kole plekk sellel õunal ning enamus meie kogetud tunnetest jäävad väliselt nähtamatuks.
Vestluse käigus avanesid teemad, mis kõik kätkesid eneses meie tehtud avastust õunaga, nagu näiteks: kiusamine, kannatused, pahatahtlikkus, kurbus, valu, lein, õnnetused, üksildus, pettus ja petlikkus, kahepalgelisus, valelikkus jpms. Lapsel oli hulgaliselt küsimusi aga ka ohtrasti näiteid, mida tema oma seni elatud elust ja kogetud kogemustest välja tõi (ja kogemusi oli ühel seitsme aastasel rohkem kui enamikel temavanustel).

Eelmainitud jututeemad panid aga mind ennastki vanemana tagasi vaatama seni tallatud elurajale ja leidsin end mõtlemast miks ja kuidas peaks lapsega nendel teemadel üleüldse rääkima? Leidsin end oma traumakogemustele tagasivaadates (ja uuesti läbi sirvides materjale ning nõustamistest kaasa tulnud märkmeid), et on üsna loomulik kui me räägime neist kui elu loomulikust osast, ilma häbi, süütunde ja hirmuta. See on, moel või teisel, paratamatult elu tavapärane osa mida mõni kogeb juba maast madalast, teised alles küpses keskkeas või veelgi hiljem.
Eesmärk ei olegi ju lapsi elu negatiivse poole ees hirmutada, kuid samaaegselt ei ole eesmärk lapsi ka vati sees kasvatada (eriti kui elutee on juba ohtrasti negatiivseid katsumusi ette söötnud). Seega saab igaüks oma vanemluse teekonnal vaid ise otsustada mida, millal ja millises vormis oma lapsele serveerib.
Põhisõnumina jäi meil aga kõlama mõte, õigem oleks isegi öelda, et õpetus mida kätkes eneses seesamune õun - mitte kunagi ei näe me teise inimese sisse, vaid teda avades (temaga suheldes, tema lugu kuulates, päriselt tema jaoks olemas ja kohal olles) saame me teada, mis tema sees tegelikult toimub. Väline kest võib olla petlik.

Seesuguste, veidi sügavamõtteliste üleskirjutistega sel korral oma postituse lõpetan, kuid enne veel sooviksin jagada südamest südamesse -
hoidke üksteist, olge kohal ja päriselt olemas, avatud südame, hoiakute vabalt ja kritiseeriva meeleta, sest elu on lühike ja meil kõigil on vaid üks elu. Kasutage seda targalt!