Kuidas muuta oma toimetulekut?
–
Pole mingi uudis, et õpetaja amet on üks raskemaid. Pedagoogid hoolitsevad, suunavad ja juhendavad lapsi, kes on alles maailma ja iseennast tundma õppimas. Lasteaialapsed vajavad lisaks (neile veel märkamatule) õpetamisele väga palju abi argiste tegevuste juures, milles koolilapsed juba oskuslikud on ning see muudab lasteaiaõpetaja koormuse sageli veelgi suuremaks.
Tunnetega toimetulekut õpivad aga nii lasteaia-, kui koolilapsed. Aju erinevad osad arenevad erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. Otsmikusagar areneb neist viimasena, saavutades küpsuse umbes 25.ndaks eluaastaks.
Välja arenemata otsmikusagar ei paku aga lapsele oskuseid, mida täiskasvanud sageli juba lasteaiaealisel lapsel omandatuna näha tahavad.
Minu senise tööstaaži hulka on jäänud hulgaliselt hetki, mil olen kuulnud õpetajaid nentimas (ja seda juba hoiurühma laste kohta), et "Laps ju TEAB kuidas peab käituma, me räägime sellest iga päev!". Üks asi on aga teada, teine asi on teadmised praktikas ellu viia ning neid oskusi lapsel veel ei ole. Samuti leiab kriisi hetkedel aset aju osade vaheliste ühenduste katkemine, mis takistab meil näiteks meenutada vajalikku teavet ning samaaegselt kontrollida oma käitumist, võtta vastu otsuseid ja juhtida oma tegutsemist.
Sama juhtub tegelikult ka täiskasvanutega, kes lapse eneseväljendusest tugevalt häiritud on - nende aju ei suuda katkenud ühenduse tõttu luua enam loogilist seost teoreetiliste teadmiste ja oma arvamusavalduse vahel (mis nii teinegikord võib olla samuti emotsionaalne).
Seega ei saa kuidagimoodi eeldada, et laps juhiks oskuslikult oma tegutsemist, planeeriks oma tegevusi edukalt, kontrolliks oma impulsse ja pidurdaks käitumist, võtaks vastu otsuseid, lahendaks probleeme jm. Tasub vaid endale ikka ja jälle lahkelt meenutada, et lapsel ei ole need oskused täielikult omandatud ning eeldada temalt eksimatut käitumist on liig. Täiskasvanutena on meil kõik vajalikud oskused olemas, oluline on jääda vaid kriisihetkel rahulikult, et aju osad ei kaotaks omavahel ühendust.
Seda on kindlasti lihtsam öelda kui teha, kuid samas meie töö seda meilt nõuab. Toon siia juurde veel ühe näite - päris hirmus oleks mõelda, kui operatsioonilaual elu kaotav patsient sureks kuna kirurg sattus kriisihetkel sellisesse pingeseisundisse mis aju erinevate osade vahelise ühenduse katkestas ja mille tõttu ei olnud kirurg enam võimeline elupäästva operatsiooniga elluviimisega jätkama. Keegi meist ei tahaks, et meie elu katkeks selliselt. Niisamuti aga ei tohiks haridustöötajad unustada oma rolli lapse vaimse tervise päästjatena.
Juba 2021 aastal koostatud plakati saad soovi korral endale välja printida siit:
https://drive.google.com/file/d/161i35TaVTtUOW97ZYVaJPIdA0m_ZNuaJ/view?usp=sharing
Tunnetega toimetulekut õpivad aga nii lasteaia-, kui koolilapsed. Aju erinevad osad arenevad erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. Otsmikusagar areneb neist viimasena, saavutades küpsuse umbes 25.ndaks eluaastaks.
Välja arenemata otsmikusagar ei paku aga lapsele oskuseid, mida täiskasvanud sageli juba lasteaiaealisel lapsel omandatuna näha tahavad.
Minu senise tööstaaži hulka on jäänud hulgaliselt hetki, mil olen kuulnud õpetajaid nentimas (ja seda juba hoiurühma laste kohta), et "Laps ju TEAB kuidas peab käituma, me räägime sellest iga päev!". Üks asi on aga teada, teine asi on teadmised praktikas ellu viia ning neid oskusi lapsel veel ei ole. Samuti leiab kriisi hetkedel aset aju osade vaheliste ühenduste katkemine, mis takistab meil näiteks meenutada vajalikku teavet ning samaaegselt kontrollida oma käitumist, võtta vastu otsuseid ja juhtida oma tegutsemist.
Sama juhtub tegelikult ka täiskasvanutega, kes lapse eneseväljendusest tugevalt häiritud on - nende aju ei suuda katkenud ühenduse tõttu luua enam loogilist seost teoreetiliste teadmiste ja oma arvamusavalduse vahel (mis nii teinegikord võib olla samuti emotsionaalne).
Seega ei saa kuidagimoodi eeldada, et laps juhiks oskuslikult oma tegutsemist, planeeriks oma tegevusi edukalt, kontrolliks oma impulsse ja pidurdaks käitumist, võtaks vastu otsuseid, lahendaks probleeme jm. Tasub vaid endale ikka ja jälle lahkelt meenutada, et lapsel ei ole need oskused täielikult omandatud ning eeldada temalt eksimatut käitumist on liig. Täiskasvanutena on meil kõik vajalikud oskused olemas, oluline on jääda vaid kriisihetkel rahulikult, et aju osad ei kaotaks omavahel ühendust.
Seda on kindlasti lihtsam öelda kui teha, kuid samas meie töö seda meilt nõuab. Toon siia juurde veel ühe näite - päris hirmus oleks mõelda, kui operatsioonilaual elu kaotav patsient sureks kuna kirurg sattus kriisihetkel sellisesse pingeseisundisse mis aju erinevate osade vahelise ühenduse katkestas ja mille tõttu ei olnud kirurg enam võimeline elupäästva operatsiooniga elluviimisega jätkama. Keegi meist ei tahaks, et meie elu katkeks selliselt. Niisamuti aga ei tohiks haridustöötajad unustada oma rolli lapse vaimse tervise päästjatena.
Eelmainitu on üks raskemaid osasid õpetajate igapäevatööst. See
on üks ütlemata raske teema millega ka eripedagoogid ikka ja jälle
oma töös kokku puutuvad.
Olge hoitud head õpetajad ja pidage
meeles - ärge jääge rasketel hetkedel üksinda! Vajadusel laske
end aidata, tehke keerukates olukordades kolleegidega vahetusi, et olla lapse
jaoks olemas siis, kui Sinu aju teeb koostööd ja Sa saad olla parim
tugipost abivajavale lapsele :)
Juba 2021 aastal koostatud plakati saad soovi korral endale välja printida siit:
https://drive.google.com/file/d/161i35TaVTtUOW97ZYVaJPIdA0m_ZNuaJ/view?usp=sharing
Lisa kommentaar