Tugispetsialisti paberitöö

Tänane postitus on mõeldud kõikidele tugispetsialistidele, kes teevad oma igapäevast tööd suur kire ja uskumusega. Postituse koostamisele andis tõuke hiljuti toimunud vestlus ühe alustava eripedagoogiga, kes otsis nõuandeid oma töö dokumenteerimise kohta (kas, mida, kui palju ja kuidas peaks spetsialist üldeüldse kirjalikult tugiteenuste kohta üles kirjutama). Jagan oma kirjutises vaid isiklikke mõtteid ja kogemusi, mis ei pruugi ühtida sinu kogemustega ja põhimõtetega.


Olen tänulik, et hoolimata elus ette tulnud kolimiste tõttu ja ka mõne teadlikult langetatud otsusena vahetada töökohta, olen saanud võimalusi töötada erinevates lasteaedades ning rehabilitatsiooniteenust pakkuvates asutustest. Töötades täna süsteemis kus tugispetsialistina on mul võimalik töötada erinevates valla haridusasutustes, olen saanud näha veelgi enam erinevaid töökeskkondi.

Peab tõdema, et tugispetsialisti töös on väga suur kaal tugiteenustel, mida ta lastega läbi viib. Küll aga figureerib iga teenuse taustal suur ettevalmistustöö, mis ei hõlma ainult vahendite väljapanemist, õppetöö diferentseerimist ja näputööd tehes materjalide loomist, vaid suure osa moodustab sellest sageli teenuse sisulise poole täpne lahtimõtestamine, kavandatud tegevustiku üleskirjutamist, teenuse ajal märkmete tegemist ning lõpuks kande koostamist. Pärast seda hakkab ring taaskord otsast peale – sa kavandad, rakendad, analüüsid ja parandad. Muidugi ei pääse tugispetsialist suuremast dokumenditööst nagu iseloomustuste ja nt individuaalse arenduskava koostamine, kuid igapäevane paberitöö mis päädib läbi viidud teenuse lõppedes analüütilise kande koostamisega on niisama oluline ja sama ajamahukas (mõnikord isegi rohkem), kui seda on teenuse enda läbiviimine.

Minu töös on aastate jooksul vähe muutunud minu eetiline ja moraalne lähenemine paberitöösse (st tugiteenuse planeerimise, läbiviimise ja analüüsimise protsessis tehtavad kirjalikud ülestähendused - edaspidi kasutangi sõna "paberitöö"). Mäletan, et ülikooli õpingute ajal harjutati tugiteenuse planeerimiseks vajalike lahtikirjutiste läbiviimist ja seeläbi oma teenuste ettevalmistamist, kuid vähem said ülikoolipingis istudes õpetust dokumenteerimise kohta teenuse läbiviimise ajal ning hilisema kande koostamise kohta. Enamus minu käe all õppinud praktikandid ja äsja tööle asunud ning mentordamist vajanud kolleegid on näinud vajadust toetuse ja suunamise järele teenuse ajal tehtavate märkmete, kui ka teenusest kokkuvõtte koostamise osas.

Oma tööaastate alguses kulus mul väga palju aega tugiteenuse planeerimisele ning kogu tehtava töö kirjalikuks lahti mõtestamiseks. Aasta aastalt muutusin ma oma töös enesekindlamaks, kogemused õpetasid ning palju planeerimistööd sai oluliselt lühemalt paberile üles kirjutatud. Küll aga tõesti on tulnud senini ette hetki, kus mõne keerukama juhtumi korral on tulnud teha pikemaid kirjalikke planeerimistöid.
Kirjalikult ettevalmistatud tugiteenused on andnud mulle aga alati soodsa võimaluse tugiteenuse läbiviimise ajal üles märkida kiirete sümbolite ja märgusõnadega mulle olulist infot, nagu näiteks: millised planeeritud tegevused õnnestus läbi teha, lisada tähelepanekuid lapse soorituse kohta, lisada märkmeid rakendatud lähenemisviiside ja nende sobivusest/mitte sobivusest lapsele jpm. Sageli on mul 4-6 toimunud teenuse kohta märgusõnadega täis kirjutatud kuni kaks A4 märkmikulehte.

Kahe eelnevalt mainitud protsessi kirjalik läbitegemine on andnud mulle aga alati väga hea pinnase läbiviidud tugiteenuse analüüsimiseks. Toimunud tugiteenuse järgse kande koostamisel olen alati püüdnud lähtuda põhimõttest, et kui seda loeb lapsevanem, õpetaja või keegi teine lapsega kokku puutuv ja lapse arengut toetav täiskasvanu, et ta saaks kandest olulised teadmised -
* mis oli kohtumise eesmärk,
* milliseid vahendeid me kasutasime ning
* kuidas lapsel tegevused õnnestusid.
* Vajadusel olen juurde lisanud muud tähelepanekud mis on kas tugiteenust mõjutanud või last puudutanud (olgu selleks lapse puudumine või tugiteenuse ärajäämine lapse kohalolu korral mõne muu põhjuse, nt rühma õppekäigu või päevakavas (ootamatult) ette tulnud muudatuse tõttu - sest tugispetsialistile on ja peab jääma õigus oma tööd kaitsta, kui ka teha kõik endast olenev selleks, et hiljem teenuse kvaliteeti ja saavutatud eesmärke analüüsides ei tehtaks puudulikult saavutatud oskuste ja teadmiste omandamise tõttu liiga lapse õpivõimekusele).
* Lisaks olen aegajalt juurde lisanud konkreetsemaid palveid ning soovitusi nt kodu või rühmakeskkonda (sest vaikiv kokkulepe on tugiteenuse osutamise alguses alati välja hõisatud, sageli ka kirjalikult fikseeritud - kõik teenusel tehtav on mõeldud alternatiivsete vahendite ja tegevuste läbi kinnistamiseks tugispetsialisti kabinetist väljaspool).

Kõik mainitud punktid on aga needsamad, mida ma räägiksin lahti ka siis, kui tagasisidestaksid teenust otse lapsevanemale. Näiteks rehabilitatsioonitööd tehes võtsin ma sageli vanemale näitamiseks kaasa vahendi või paar, vajadusel kutsusin kabinetti. Tutvustasin mida kasutasime, kuidas kasutasime, mis oli eesmärk ning kuidas lapsel tervikuna läks (st mitte ainult sooritus ja tema parim tulemus, vaid ka lapse tunded ja käitumine). Seega on minu jaoks üsna loogiline, et kanded kajastaksid sedasama infot.

Üks hiljutisem kogemus näitas mulle taaskord seda, kui oluline on paberitöö jaoks aja võtmine vanemate jaoks. Olgem ausad, paljud vanemad loevad ilmselt tugispetsialisti kandeid okas kurgus, suure ärevusega või hoopiski vihaga, kuid leidub ka palju neid, kes hoolimata erinevatest nägemustest ja arvamustest võtavad info vastu oma ego kõrvale jättes ning lapse nimel üheskoos pingutades.

Lapsevanem, kes oli alguses pisut ehmunud ja segaduses, kui sai oma lapse kohta teavituse soovist alustada eripedagoogilise tugiteenuse osutamisega, oli tugiteenuse lõppedes sellest väga puudutatud. Olles teinud sissekande viimase tugiteenuse kohta sain lühikese aja möödudes lapsevanemalt personaalse kirja kus ta tõi välja kui kurb meel tal on, et ta ei saa enam igal nädalal lugeda oma lapse kohta nii sisukat tagasisidet ja näha läbi selle kuidas tema lapsel päriselt läheb, ega ka jätkuvaid ideid ja soovitusi koduste tegevuste osas. Selliseid pöördumisi tuleb lastevanemate poolt harva, kuid kui need tulevad, siis saad alati südamepõhjani liigutatud ning rohkelt indu juurde oma tööga jätkamiseks.

Tulles tagasi aga paberitöö juurde, siis on siinkohal kindlasti kõikidel tugispetsialistidel oma põhimõtted ja tööharjumused. Mõni teist ehk loeb ja mõtleb, et minul küll seesugust aega ei ole nii põhjalike kannete koostamiseks. Mõni aga ehk leiab, et minagi olen põhjalik ja koostan kõiki osapooli edasiviivaid sissekandeid.
Tõesti, ei taha minagi siinkohal tekitada petlikku muljet, et kannete koostamine on kerge. Ei ole, see on väga aeganõudev ja tõsine mõttetöö (sageli koostan ma 4-6 toimunud teenuse kandeid kuni 2h – ja siinjuures tuleb arvestada, et need kanded saavad koostatud juba nn mustandi pealt, ehk siis teenuseks ettevalmistatud konspekti ja teenuse ajal sinna juurde lisatud märkmete baasilt). Seega on seesugune kirjalik töö aeganõudev ja võtab tugispetsialisti tööajast väga suure osa. Küll aga tuleb meeles pidada, et see on töö vältimatu ja väga vajalik osa. See on aeg, mis on võetud tuge vajava lapse jaoks (isegi kui see aeg ei ole otseselt seotud lapsega koosolemisega, ehk teenuse enda osutamisega).

Kindlasti jääb iga tugispetsialisti oma südametunnistusele see kas ja mil määral ta üldse oma tööd dokumenteerib. Mingi piiri ja nõude paneb muidugi ette töökoht. Olen kohanud töökohti, kus tuntakse vähest huvi tugispetsialisti kannete vastu; neid kus sisukas kanne on väärtuslikuks tugipunktist ja kus kirjapandut on kiidetud ning teiste seas esile tõstetud; kuid saanud kogemuse sellisestki töökohast kus sisutihedaid kandeid on peetud ebaprofessionaalsuse märgiks.

Mind ennast ei toetaks minu töös sellised stamp sissekanded nagu: "Peep ja sõnad, häälik S. Silma-käe koostöö, peenmotoorika" ega veelvähem kanne mis sisaldab lihtsalt mingit märget, nt nagu: „L”. Sellised näited on olnud minu töö ja isikliku elu kogemustes reaalsed, kuid minu jaoks mitte normaalsed.

Hoolimata senistest kogemustest usun jätkuvalt, et sisutihe sissekanne on väärtuslikuks dokumendiks mitte vaid lapsevanemale (kes seadusest tulenevalt peab oma lapse kohta informatsiooni saama – meeldigu kirjasolev või mitte), vaid ka lapsele endale, õpetajatele ja teistele last toetavatele haridustöötajatele ning muidugi ka tugispetsialistile endale. On oluline, et ma saaksin oma kannete põhjal hiljem analüüsida lapse arengut, teha oma töö kõikidele puudutatud osapooltele võrdväärselt nähtavaks ning anda endast kõik, et läbi minu rolli ja panuse on toetatud teised võrgustikuliikmed, kes oma rollis ja vastutusalas saavad edasi anda omapoolse panuse.

Seekordsed mõtted said sellised. Nagu alguses sai öeldud, siis ei pruugi minu personaalsed kogemused kõnetada või sobituda sinu kogemustega ega olla samades väärtusraamistikes. Tahan aga väga loota, et Eesti haridusmaastikul töötavad hingega asjajuures olevad tugispetsialistid, kes ei tööta üle või ei ole sunnitud töötama ülekoormuse all. Tugispetsialisti töö on palju enamat, kui vaid teenus kabinetis või rühmas/klassis ning iga tööosa jaoks peab olema aega tööaja sees.